MINU LUGU
ehk
Kuidas jõudsin pulmavideograafiani?
Võin öelda, et pulmad leidsid mind ise ülesse. Andragoogika ülikooliõpingute ajal hakkasin juba vaikselt pildistama ja filmima.
Ühel päeval pakkus kursakaaslane, et võiksin tema pulmi filmida. Tol hetkel ei näinud ennast veel pulmavideograafina, sest fookus oli hoopis teises kohas. Aga pakkumise võtsin vastu ja mõtlesin, et miks mitte proovida. Esimeste kaadritega sain aru, et see on miskit väga erilist ja hoopis teistsugune maailm. Sellel on tähendust nii minu kui selle pere jaoks. Sellest tundest see kõik alguse saigi.
Minu lähenemine
Lähen pulmapäevale alati avatud südamega ja luban asjadel juhtuda. Mul on alati väga hea meel, kui õnnestub fotograafiga ja teiste tegijatega ühele lainele saada ja nautida seda päeva koostööna.
Kui pulmapäev on filmitud, hakkan monteerima. Monteerimisel on mitu etappi: videomaterjali sorteerimine, struktureerimine ja videoloo kokkupanemine. See viimane on minu lemmik, sest see on puhas loovprotsess. Proovin selleks ajaks juba kätte saada mõned lood, mida saaksin video kokkupanemisel kasutada. Pulmafilmid valmivad väga erineva kiirusega. Mõnikord tekib pilt silmade ette juba sorteerimise ajal, aga mõnikord läheb montaaž vaevaliselt ja pean korraks võtma pausi, et teha mõnes mõttes restart ja värske pilguga seda vaadata. Tihti esitan küsimust: nii, kuidas ma tunnen/tahan, et lugu edasi läheks?